Monday, April 15
Suvi
Sain sel nädalavahetusel kergema päikesepõletuse ehk Eesti mõttes on siin suisa suvi juba. Oleme nüüd neid ilusaid ilmasid ka natuke ära kasutanud ja nädalavahetusel liikusime päris palju ringi. Kuna siinne transpordivõrgustik on nagu on, siis oli jalgsi Arrimali või Porto de Mós'i minek (kumbki 8 kilomeetri kandis) päris vahva. Kuulge, ma peaks pilte vist natuke rohkem jagama hakkama... Lugusid ka tegelikult. Aega lihtsalt napib ja mu kirjanikuvõimed on vahepeal haihtunud.
Saturday, April 6
Kevade
Mul oli täna nii tore päev.
Ma ei oskagi seda kõike lahti seletada ja ma arvan, et pole vajagi. Lihtsalt mu Türgi mehed on ütlemata vahvad, energilised, heatujulised ja DŽENTELMENID. Pahandavad toidulauas matsidega, kes enne sööma hakkavad ja ei lase mul üle kolme toidukorra järjest toitu serveerida.
Kuna päike paistis ja õues oli soojem kui toas, sättisin end ilusti aias sisse. Laotasin teki maha, teise kerisin endale ümber ja istusin siis teki sees, tegin portugali keele ülesandeid, kirjutasin kirja, kudusin... Ja loomulikult ei olnud ma seal kaua üksi - türklased liitusid. Istusid niisama, ajasid juttu, vedasid endale ka tekid välja, tegid külakuhja, rääksid üksteisega Skypes, nii et ühed olid autos ja teised auto katusel, käisid poes toidunmoona järel... Siis me tegime pikniku, pildistasime meie võrratut gruppi... Sest noh, ilmselgelt hoiavad türklased ühte, kuid kõigist teistest vabatahtlikest (belglane, prantslane, luksemburgi portugallane) olen mina kõige paremini nende punti sulandunud, nii et nad kutsuvad mind igale poole kaasa ja hoolitsevad mu eest. Kui ma vahepeal natuke haige olin, tegi Hüseyin mulle kuuma piima meega.
Ja seetõttu ma lubangi neil vahel logardid olla. Sest vaatamata kõigele on nad ju nii armsad.
P.S. Ma hellitan vist kõik olendid, kes mulle meeldivad, ära. Kes mulle ei meeldi, nende eest hoolitsen palju vähem.
Ma ei oskagi seda kõike lahti seletada ja ma arvan, et pole vajagi. Lihtsalt mu Türgi mehed on ütlemata vahvad, energilised, heatujulised ja DŽENTELMENID. Pahandavad toidulauas matsidega, kes enne sööma hakkavad ja ei lase mul üle kolme toidukorra järjest toitu serveerida.
Kuna päike paistis ja õues oli soojem kui toas, sättisin end ilusti aias sisse. Laotasin teki maha, teise kerisin endale ümber ja istusin siis teki sees, tegin portugali keele ülesandeid, kirjutasin kirja, kudusin... Ja loomulikult ei olnud ma seal kaua üksi - türklased liitusid. Istusid niisama, ajasid juttu, vedasid endale ka tekid välja, tegid külakuhja, rääksid üksteisega Skypes, nii et ühed olid autos ja teised auto katusel, käisid poes toidunmoona järel... Siis me tegime pikniku, pildistasime meie võrratut gruppi... Sest noh, ilmselgelt hoiavad türklased ühte, kuid kõigist teistest vabatahtlikest (belglane, prantslane, luksemburgi portugallane) olen mina kõige paremini nende punti sulandunud, nii et nad kutsuvad mind igale poole kaasa ja hoolitsevad mu eest. Kui ma vahepeal natuke haige olin, tegi Hüseyin mulle kuuma piima meega.
Ja seetõttu ma lubangi neil vahel logardid olla. Sest vaatamata kõigele on nad ju nii armsad.
P.S. Ma hellitan vist kõik olendid, kes mulle meeldivad, ära. Kes mulle ei meeldi, nende eest hoolitsen palju vähem.
Sunday, March 31
Porto, taas
Sattusin poolplaneeritult, pooljuhuslikult taas Portosse.
Mulle ei meeldi turismiinfopunktid, sest kui neilt küsida teed mingisse punkti, ütlevad nad, et istu bussile number 500 ja sõida selle või tolle peatuseni. Või mine metrooga selle peatuseni, seal istu ümber teisele metroole ja sõida tolle peatuseni.
Ja parimate atraktsioonide osas ei tasu neid ka uskuda. Sealife oli küll omaette tore, ma jumaldan raisid ja merihobukesi ja seal oli üks muheda näoga kala ka, aga teate, üheksa eurot selle eest on selgelt liiga palju.
Nii ma siis otsustasin, et tagasi kesklinna lähen jalgsi. See jalutuskäik oli parim osa päevast. Pool teed kulges ookeani äärest, pool mööda Douro jõekallast. Tol päeval ei sadanud vihma ka, seega oli kõik väga-väga ilus ja luuleline ja mina kuulasin Rujat.
Haarasin kesklinnast oma pagasi ja rändasin edasi oma hosteli poole. Probleem on selles, et vahel ei ole kaart kuigi täpne ja teate, sellest hullem on see, et nende tänavanimed on vist meelega valitud võimalikult sarnased, et inimesi segadusse ajada. Püha Pedro tänav. Püha Pedro avenüü. Püha Pedro põik. Püha Pedro puiestee. Kõik see krempel koos. Siis sa seisad seal, oma raske kotiga ja mõtled, et Püha Pedro aidaku mind, kuhu, KUHU ma nüüd õige minema pean?!
Muuseas pean mainima, et noortehostelite hommikusöögid on õige kesised ja ma pole nii halba kohvi kusagil mujal saanud. Väga tõenäoline, et see on pooleldi sigurikohv või mõni muu odavam teisend, mida nad seal jagavad.
Pühapäeval otsustasin kultuurne olla ja Serralves'i muuseumi külastada. Moodne kunst. Olgem ausad, mitte just otseselt my cup of tea, aga kui sa töötad kõikse aeg farmis ja inimesed su ümber kuulavad popmuusikat ja vaatavad action-filme ja su iga filosoofilise mõttetera peale ütlevad et Püha jumal, mis sul nüüd hakkas, siis on iga kunstivorm ääretult teretulnud. Niisiis, moodne kunst it was. Tegelikult ei peagi see kõik meeldima, asi pole kunsti puhul kunagi meeldimises, vaid teistsuguse vaatenurga näitamises. Ahjaa, üks videoinstallatsioon oli päris andekas.
Teades, et Casa da Música ei ole väga kaugel (turismitüübid oleksid mul muidugi soovitanud bussiga minna, aga põrgu nendega), jalutasin sinna ja küsisin, et noh, mis teil täna õhtuks pakkuda on. Barokk-kontsert, peamiselt Vivaldi. Ahsoo? Üks pilet palun. Nõnda ma siis veetsin pühapäeva õhtu muusika saatel. Rõhk sõnal muusika.
Aga seal sain ma ka oma suurima kultuurišoki. Esiteks - inimesed ei anna oma palituid garderoobi, nad eelistavad neid terve kontserdi vältel süles hoida. Garderoobi annavad nad oma vihmavarjud. Teiseks - mina olin end ilusti korda teinud, teate küll, seelik, kõrged kontsad, make-up, aga samas nägin ma seal neiukest kummikutes ja noh, hullematki. Kolmandaks - 50% seltskonnast oli ilmselt üle 50 aasta vana, 40% üle 30 ja 10% nooremad. Olid jah mõned lapsed, aga mitmed neist jäid selle ilu peale magama. Neljandaks - kontserdi lõpus kui artistid kummardasid, tõusid inimesed järjest püsti. Ma siis mõtlesin, et sellepärast, et ääretult nauditav kontsert oli, aga ei - publik hakkas saali uste poole trügima. 30 sekundit pärast aplausi algust. Ja läinud nad olidki - umbes veerand publikust.
Ja sel hetkel sai mulle selgeks, et pole need eestlased nii matsid midagi, kui ma vahel mõelnud olen. Portugallased võivad ikka palju matslikkumalt käituda.
Tahtsin ka botaanikaaeda jõuda ja kristallpaleed näha ja üht koma teist veel, aga järgmine päev oli hästi vihmane ja nii ma siis läksin otsemat teed raudteejaama, et Aveirosse sõita.
Aveirost kõnelen ka ühel heal päeval.
Mulle ei meeldi turismiinfopunktid, sest kui neilt küsida teed mingisse punkti, ütlevad nad, et istu bussile number 500 ja sõida selle või tolle peatuseni. Või mine metrooga selle peatuseni, seal istu ümber teisele metroole ja sõida tolle peatuseni.
Ja parimate atraktsioonide osas ei tasu neid ka uskuda. Sealife oli küll omaette tore, ma jumaldan raisid ja merihobukesi ja seal oli üks muheda näoga kala ka, aga teate, üheksa eurot selle eest on selgelt liiga palju.
Nii ma siis otsustasin, et tagasi kesklinna lähen jalgsi. See jalutuskäik oli parim osa päevast. Pool teed kulges ookeani äärest, pool mööda Douro jõekallast. Tol päeval ei sadanud vihma ka, seega oli kõik väga-väga ilus ja luuleline ja mina kuulasin Rujat.
Haarasin kesklinnast oma pagasi ja rändasin edasi oma hosteli poole. Probleem on selles, et vahel ei ole kaart kuigi täpne ja teate, sellest hullem on see, et nende tänavanimed on vist meelega valitud võimalikult sarnased, et inimesi segadusse ajada. Püha Pedro tänav. Püha Pedro avenüü. Püha Pedro põik. Püha Pedro puiestee. Kõik see krempel koos. Siis sa seisad seal, oma raske kotiga ja mõtled, et Püha Pedro aidaku mind, kuhu, KUHU ma nüüd õige minema pean?!
Muuseas pean mainima, et noortehostelite hommikusöögid on õige kesised ja ma pole nii halba kohvi kusagil mujal saanud. Väga tõenäoline, et see on pooleldi sigurikohv või mõni muu odavam teisend, mida nad seal jagavad.
Pühapäeval otsustasin kultuurne olla ja Serralves'i muuseumi külastada. Moodne kunst. Olgem ausad, mitte just otseselt my cup of tea, aga kui sa töötad kõikse aeg farmis ja inimesed su ümber kuulavad popmuusikat ja vaatavad action-filme ja su iga filosoofilise mõttetera peale ütlevad et Püha jumal, mis sul nüüd hakkas, siis on iga kunstivorm ääretult teretulnud. Niisiis, moodne kunst it was. Tegelikult ei peagi see kõik meeldima, asi pole kunsti puhul kunagi meeldimises, vaid teistsuguse vaatenurga näitamises. Ahjaa, üks videoinstallatsioon oli päris andekas.
Teades, et Casa da Música ei ole väga kaugel (turismitüübid oleksid mul muidugi soovitanud bussiga minna, aga põrgu nendega), jalutasin sinna ja küsisin, et noh, mis teil täna õhtuks pakkuda on. Barokk-kontsert, peamiselt Vivaldi. Ahsoo? Üks pilet palun. Nõnda ma siis veetsin pühapäeva õhtu muusika saatel. Rõhk sõnal muusika.
Aga seal sain ma ka oma suurima kultuurišoki. Esiteks - inimesed ei anna oma palituid garderoobi, nad eelistavad neid terve kontserdi vältel süles hoida. Garderoobi annavad nad oma vihmavarjud. Teiseks - mina olin end ilusti korda teinud, teate küll, seelik, kõrged kontsad, make-up, aga samas nägin ma seal neiukest kummikutes ja noh, hullematki. Kolmandaks - 50% seltskonnast oli ilmselt üle 50 aasta vana, 40% üle 30 ja 10% nooremad. Olid jah mõned lapsed, aga mitmed neist jäid selle ilu peale magama. Neljandaks - kontserdi lõpus kui artistid kummardasid, tõusid inimesed järjest püsti. Ma siis mõtlesin, et sellepärast, et ääretult nauditav kontsert oli, aga ei - publik hakkas saali uste poole trügima. 30 sekundit pärast aplausi algust. Ja läinud nad olidki - umbes veerand publikust.
Ja sel hetkel sai mulle selgeks, et pole need eestlased nii matsid midagi, kui ma vahel mõelnud olen. Portugallased võivad ikka palju matslikkumalt käituda.
Tahtsin ka botaanikaaeda jõuda ja kristallpaleed näha ja üht koma teist veel, aga järgmine päev oli hästi vihmane ja nii ma siis läksin otsemat teed raudteejaama, et Aveirosse sõita.
Aveirost kõnelen ka ühel heal päeval.
Wednesday, February 27
Kogemus omaette
Portugal on ka üks kummaline paik... Päike paistab, muru haljendab, lilled õitsevad, sooja on nii seitsme kraadi ringis - ja siis hakkab täiesti ette hoiatamata midagi lumelaadset taevast alla sadama. Päike paistab edasi, kuskilt kostab kõuekõminat ja lumeräitsakaid aina sajab.
Ma pole kunagi päikest, sooja, lumesadu ja äikest korraga kogenud. Nüüd on siis sellega klaar.
Noh, tegelikult pole ma kunagi varem ka kitse lüpsnud või kitsejuustu teinud või vorsti toppinud võí krabisid, karpe ja mingeid tentaakleid ja jäneseliha söönud, nagu ka viigimarju ja hurmaasid... Või sidruni- või mandariiniraksus käinud või ise laukapuu viljadest alkoholi teinud või kõrvitsamoosi teinud või sõnnikut aknast välja loopinud või piljardit mänginud või ookeanis ujunud... Või eri rahvuste või lesbi või mustanahalisega koos elanud. Kogemustepagas on siin tõepoolest suurenenud.
Jah, kunagi käis belglasel üks sakslane külas ja temaga me arutlesime, millise elukogemuse ma siin aastaga saan. Töö on kõigest väike osa - kõikse õnnis aeg teiste järel kasides saab minust ka tubli koduperenaine. Ja kannatus areneb mühinal... Nii nagu väiksele lapsele peab vahel kõike aeglaselt ja lihtsate sõnadega ja mitu korda selgitama, tuleb ka osade vabatahtlikega samamoodi rääkida, muidu nad ei saa aru. Mõnikord ei hakkagi aru saama.
Ma pole kunagi päikest, sooja, lumesadu ja äikest korraga kogenud. Nüüd on siis sellega klaar.
Noh, tegelikult pole ma kunagi varem ka kitse lüpsnud või kitsejuustu teinud või vorsti toppinud võí krabisid, karpe ja mingeid tentaakleid ja jäneseliha söönud, nagu ka viigimarju ja hurmaasid... Või sidruni- või mandariiniraksus käinud või ise laukapuu viljadest alkoholi teinud või kõrvitsamoosi teinud või sõnnikut aknast välja loopinud või piljardit mänginud või ookeanis ujunud... Või eri rahvuste või lesbi või mustanahalisega koos elanud. Kogemustepagas on siin tõepoolest suurenenud.
Jah, kunagi käis belglasel üks sakslane külas ja temaga me arutlesime, millise elukogemuse ma siin aastaga saan. Töö on kõigest väike osa - kõikse õnnis aeg teiste järel kasides saab minust ka tubli koduperenaine. Ja kannatus areneb mühinal... Nii nagu väiksele lapsele peab vahel kõike aeglaselt ja lihtsate sõnadega ja mitu korda selgitama, tuleb ka osade vabatahtlikega samamoodi rääkida, muidu nad ei saa aru. Mõnikord ei hakkagi aru saama.
Thursday, February 14
Valentinipäev
Kõigepealt kirjutan mageda vabanduse stiilis "kallid sõbrad, jagaksin teiega oma Portugali-muljeid palju tihedamini, kui graafik vaid võimaldaks". Desculpa.
Meie prantslaste kogukond lihtsalt peab oma võrratuid arvutimänguleide üksteisega jagama ja parima skoori nimel võistlema. Isegi töötamiseks on vahel raske löögile pääseda - tegelesin oma kokandusblogiga ja kuni ma pahaaimamatult endale kohvi valasin, oli mu koht juba hõivatud.
Üldine seis on selline, et meil on praegu kaheksa vabatahtlikku (3 prantslast, 2 türklast, 1 belglane, 1 Luksemburgi portugallane ja mina), see tähendab minge-kõik-puu-taha-,-sorry-noh-ma-ei-räägi-prantsuse-keelt!
Niiet, kallid sõbrad, kandideerige Vertigemi vabatahtlikeks, teeme oma Eesti kogukonna ja las nad siis puterdavad!
Ahjaa, kuna ma olen siin elus kohvimasin ja toiduserveerija ja nõudepesija, no ühesõnaga, viisakad inimesed peaksid mind päevas mitu korda tänama, siis õpetasin neid seda eesti keeles tegema. Parimad eesti keele hääldajad on türklased, halvim on endiselt Rui.
Apelsinide ja sidrunite aeg hakkab ümber saama, aga see-eest on ploomipuud juba õites. Lehti veel pole, aga õied on.
Farmis on nii, et kõik juba teavad, et need on Marilyni kitsed seal. Täna oli vist esimene ja viimane kord, kui Ruben kitsi koju ajas. Ta ei leidnud neid üles ja pärast needis maapõhja.
Nii ma siis vaikselt veerengi...
Sunday, January 27
Portugali keelest
Üks asi, mida ma Portugalis tohutult igatsen, on kirjandus. Võtsin endaga paar raamatut kaasa - loomulikult olen nendega juba ühel pool. Kunagi suvel palusin Ruil mulle mingitlaadi ingliskeelset kirjandust organiseerida - jah, ükskord tõi ta mulle EVS-i promova teatmiku. Braavo. Et natukenegi olukorda leevendada, organiseerisin Ruile jõulukingiks valiku Eesti autorite lühijutte inglise keeles. Lugesin päevi, mil Rui jõulupuhkuselt tuleb - "5 päeva pärast saan lugeda. 4 päeva pärast saan lugeda. 3. 2. 1..." Nüüd on jõuludest kuu aega möödas.
Otsustasin end kokku võtta ja, saagu mis saab, Portugali kirjandusega tutvust teha. Valikus oli suurem hulk keskkonnaalast (pool)teaduslikku kirjandust, päris mitu linnu- ja puumäärajat, mõned brošüürid ja KAKS ilukirjanduslikku teost. Kiire taustauuring näitas, et üks kujutab endast ühe Itaalia autori kogutud esseid, peamiselt armastuse teemal, ja teine on Camilo Castelo Branco "Amor de Perdição". Challenge accepted.
Kogu loo teeb keeruliseks see, et teos on aastast 1861, seega on kõnepruuk praegusest natuke erinev. Nii ma siis õpingi nüüd sõnu nagu o duque (krahv), o conde (krahv), desleal (ebalojaalne, reeturlik), régia (kuninglik) ja livrar (päästma, vabastama). Tegelikult ma kõiki uusi sõnu üles ei märkinud, arvates, et ega ma neid tulevikus niikuinii eriti ohtralt ei tarvita.
Taaskord seisan silmitsi selle kummalise keelega, kus üks sõna tähendab nii mitut eri asja - ja mõnikord üsna vastandlikku. Teate, ma toon teile parem mõne näite, siis saate ehk parema pildi.
Otsustasin end kokku võtta ja, saagu mis saab, Portugali kirjandusega tutvust teha. Valikus oli suurem hulk keskkonnaalast (pool)teaduslikku kirjandust, päris mitu linnu- ja puumäärajat, mõned brošüürid ja KAKS ilukirjanduslikku teost. Kiire taustauuring näitas, et üks kujutab endast ühe Itaalia autori kogutud esseid, peamiselt armastuse teemal, ja teine on Camilo Castelo Branco "Amor de Perdição". Challenge accepted.
Kogu loo teeb keeruliseks see, et teos on aastast 1861, seega on kõnepruuk praegusest natuke erinev. Nii ma siis õpingi nüüd sõnu nagu o duque (krahv), o conde (krahv), desleal (ebalojaalne, reeturlik), régia (kuninglik) ja livrar (päästma, vabastama). Tegelikult ma kõiki uusi sõnu üles ei märkinud, arvates, et ega ma neid tulevikus niikuinii eriti ohtralt ei tarvita.
Taaskord seisan silmitsi selle kummalise keelega, kus üks sõna tähendab nii mitut eri asja - ja mõnikord üsna vastandlikku. Teate, ma toon teile parem mõne näite, siis saate ehk parema pildi.
- a quinta - farm, maaomand, maamaja, (auto) viies käik, kvint, neljapäeva lühendatud vorm, viies
- o mocho - öökull, taburet, sarvedeta härg, (fig) misantroop
- a graça - nali, teravmeelsus, graatsia, nõtkus, sarm, vastutulelikkus, teene, armuandmine, armulikkus, ristinimi
- o estrondo - müra, lärm, hooplemine, suurustamine, hiilgus
- o ponto - punkt, täpp, aste, staadium, küsimus, teema, koht, paik, (nõela)piste, silm, aas, hindamisühik, pall, test, eksam, (suhkru) sisaldus, suflöör, hetk, (Br) ühistranspordi peatus
- a casa - maja, hoone, asutus, kodu, tuba, korter, majapidamine, suguvõsa, nööpauk
- a margem - kallas, (paberi) äär, serv, piir, (fig) ruum, vahe, ajend, põhjus, võimalus, teerada, jalgtee (com) vahekasu
- exceder-se - liialdama, ägestuma, raevu sattuma, endast parimat andma
- vingar - kätte maksma, tasuma, heastama, tasa tegema, ära tasuma, õnnestuma
- formar-se - oma õpinguid ülikoolis lõpetama, moodustama, kasvama, arenema
Ja verbi "olema" jaoks on neil siinmail kaks erinevat võimalust: ser, kui tegemist on millegi püsivaga (olen naine, olen eestlane, olen arst) ja estar, kui tegemist on millegi ajutisega (olen rõõmus, olen kodus, olen haige). Aga teate mis, mulle tundub - ma pole küll 100% kindel -, et nad kasutavad väljendis "surnud olema" estar'i, st ajutist varianti.
Kristuse ülestõus on neile ikka sügava jälje jätnud siis.
Thursday, January 24
Aeg lihtsalt lendab
Täna küsis Rui mult, kaua ma olen Portugalis olnud, neli kuud või? Vastasin et ei, peaaegu seitse. "Ausalt? Selline tunne, et alles eile saabusid!"
Kas just eile, aga kindlasti mitte 203 päeva tagasi. Või siiski?
See tähendab, et ümmarguselt 162 päeva on mulle veel antud, et Portugali nautida - selleks korraks. Sest ühel heal päeval tulen ma siia tagasi, ma tean seda. Võib-olla mitte talvel, siis on siin vihmane, aga alates märtsist peaks ilm viisakam olema.
Kas just eile, aga kindlasti mitte 203 päeva tagasi. Või siiski?
See tähendab, et ümmarguselt 162 päeva on mulle veel antud, et Portugali nautida - selleks korraks. Sest ühel heal päeval tulen ma siia tagasi, ma tean seda. Võib-olla mitte talvel, siis on siin vihmane, aga alates märtsist peaks ilm viisakam olema.
Thursday, January 3
Natuke pikem lugu minu natuke pikemast reisist
Ühel heal päeval otsustas eestlane Madli, kes on muuseas Serbias vabatahtlik, mind Portugalis külastada. Nõnda pakkisime asjad ja läksime väikesele Portugali tuurile.
Alustuseks sõitsime bussiga Leiriast Bragasse. Me olime enne teinud kodutööd ja otsinud endale odava hosteli - sest millegipärast ei suutnud me endale Portugali suuruselt kolmandas linnas CouchSurfinguga öömaja leida. Nõnda me siis ronisime oma hiiglaslike pagasitega mägedest üles ning lõpuks jõudsimegi õnnelikult õige kohani. Kogu loo juures oli üks aga: endiselt arusaamatutel põhjustel asus selles majas hoopis metodistide kirik, mitte hostel. Juba pikemat aega.
Niisiis seadsime sammud noortehosteli poole, mis peaks ka päris odav olema. Leidsime ilusti üles ja eks muidugi - talvehooajal suletud. Siis me pidime maha istuma ja natuke motivatsioonišokolaadi sööma, sest olime juba oma kaks tundi öömaja otsimisele kulutanud ja hakkas juba hämaraks kiskuma.
Andsime alla. Läksime turistiinfosse ja küsisime, kus on lähim odav hostel. Selgus, et hetkel on odavaim minna 2-tärni hotelli (tuba kahele koos hommikusöögiga 35 eurot). Nojah, mis seal ikka. Tuba oli kena, meil oli oma rõdu ja duširuum ja televiisor ja tegelikult oli wifi kood ka sahtlisse peidetud, aga ma leidsime selle alles siis, kui olime alt registratuurist küsinud ja mingi hulga raha maksnud. Siit moraal: jõuad oma hotellituppa, siis tuhni kõigepealt kõik kapid ja sahtlid läbi, juhuks kui leiad midagi väärtuslikku.
Natuke oli aega ka linnas tiirutada ja õhtusöögiks sõime 7-sendiseid kukleid odava margariini ja juustuga ning värskelt röstitud kastaneid. Ja vinho verde. Jumalik, lihtsalt jumalik!
Mõtlesime küll, et eks ta natuke lame ole, aga läksime siiski ilusti vara magama.
Tegelikult on hea, et nii läks, sest järgmised päevad tulid õite tegusad.
Järgmine sihtpunkt oli Porto. Rongijaamast väljudes mõtlesime, et mis neil inimestel viga on, et nad nii õhukeselt riides käivad, külm on ju! Ja ausalt ka, kui ma Portugali tulin, mõtlesin, et külmaga harjunud tüübina olen mina see, kellel kõige vähem riideid seljas on, aga tuleb välja, et eksisin. Kui mina oma kampsunis külmast lõdisen, jooksevad kohalikud T-särkides ringi. Arusaamatu... Aga teate, kui olime mõnda aega mägedest üles kõndinud (ma ei tea, kuidas see võimalik on, et kõik teed üles viivad ja alla mitte... mulle tundub küll, et rohkem läksime üles- kui allamäge ja ometi jõudsime lõpuks samasse kohta tagasi), hakkas ka endal nii palav, et võtsime mantlid seljast ja sulandusime kenasti linnapilti. No olgu, riietuse osas vähemalt, sest tegelikult on Portugalis ka näiteks mustanahalisi tunduvalt rohkem kui meiesuguseid valgeid punapäid.
Nägime enda retkel päris palju ilusaid vaateid ja ma olen nüüd Portosse veel rohkem armunud, kui varem. Ja loomulikult ei saanud ma seekord jätta külastamata veinikeldreid. Kõigepealt olime mingis väiksemas ja saime ainult üht veini maitsta, aga siis leidsime tee Crofti (veinigurmaanidele peaks ehk tuttav nimi olema; igatahes selline päris äss portveinitootja) ja seal saime kolme erinevat portveini maitsta. Oleks me oma poolteist tundi oodanud, oleks ka päris keldritesse tuurile saanud, aga mõtlesime, et niisama maitsmine on ka piisav.
Vahelduseks pean rääkima, et mul juhtus selline lugu, et vahetult enne reisi otsustasid minu Hiina poest ostetud saapad katki minna ja nii ma läksin tripile kõrgete kontsadega. Poolteist päeva rohket kõndimist ja siis andsin alla - ostsin järjekordsest odavast poest endale ketsid, muidu poleks ma varsti enam püsti püsinud. Sest kõrgetel kontsadel oma päris mitu kilomeetrit maha joosta ei olegi nii lihtne, kas teate. Proovige ükskord Portugalis seda teha, siis räägime edasi.
Nojah. Pärast ketsiostmist kohtusime oma host'iga (sest Portugali suuruselt teises linnas läks meil CouchSurfinguga õnneks ja leidsime ühe Danieli). Muide, see oli nii mulle kui Madlile esimene Daniel, kellega me kohtusime, niiet sellega lasus tal päris suur vastutus, et me edaspidi kõikidesse Dannydesse eelarvamusega ei suhtuks. Noh, nüüd ma ootan, et kõik nad oleksid nii toredad kui esimene. Ta viis meid pimeduses Porto salakohtadesse (st veel ilusat vaadet) ja millalgi saime tema sõpradega kokku. Õigemini, me sadasime nende õhtusöögile sisse, ootasime kuni nad söömise lõpetasid ja siis läksime välja Porto ööeluga tutvuma. Millalgi ühines meiega Danieli kaksikvend. Väidetavalt ei olnud nad ühemunakaksikud, aga välja nägid küll nagu kaks tilka vett, isegi juuksed hoidsid ühte moodi. Ma ei tea, mis venna nimi oli, aga tal oli millegipärast hüüdnimi Perigoso. Innukate keeleõppijatena tahtsid me kompanjonid teada, kuidas eesti keeles teda kutsuda. OHTLIK. Neil läks natuke sassi ja nii kutsusid nad tüüpi ülejäänud aja Hotlick'iks. Why not, why not...
Koju jõudsime varahommikul, kusagil poole viiest sai magama.
Ma ju ütlesin, et oli hea, et me Bragas magasime.
Hommikul kell 11 ärkasime üles, tegime end korda ja läksime rongiga Coimbrasse. Kummaline koht... Meie host'il ei olnud kohe aega meiega tegeleda ja me ei leidnud kohta, kuhu oma suuri raskeid kotte panna ja seega istusime kohvikusse maha ja... sinna me jäimegi. Vabandust, aga Coimbrat me päevavalguses kuigi palju ei näinud.
Siis hakkas lähenema aeg, mil meie host Dario (itaallane, muuseas) pidi tulema. Vaatasin inimesi enda ümber ja teatasin Madlile, et näed, see salliga noormees võiks olla. Noh, näeb lihtsalt kena välja, why not. Madli püüdis mulle küll selgeks teha et ei, pildil olid tal lühemad juuksed ja nii, aga ma ajasin jonni edasi, et näed-näed, vaatab otsivalt ringi, nüüd võtab telefoni välja, tahad näha, kohe helistab mulle. Ja arvake ära - helistaski. Niiet mul oli vaja talle vaid öelda "Pööra ümber, me lehvitame sulle!" Vot siis - minust on Portugalis selgeltnägija saanud. Värisege!
Tuli välja, et meie öömaja asus Sofia Chill House'is, millest mõne aja pärast peaks midagi ühikalaadset saama, niiet meil oli au seal veel enne ööbida. Seal elas veel üks portugallane - Pedro! - ja mingi neiu ja kolm Nepaali meest jooksid ka aeg-ajalt läbi. Need olid esimesed nepaallased (?), kellega ma eales kohtunud olin, seega oli käik Coimbrasse õigustatud. Juba siis.
Ja need tüübid, kelle juures me ööbisime, olid ka hästi vahvad. Tudengid. Niisiis, mul tuli juba esimestel minutitel nendega vesteldes tõeline Tartu tunne peale. Noh, kui äkki ilmub elutuppa ruudulistes pidžaamapükstes Pedro ja ütleb "Hey! Where are you guys from?", siis on kohe aru saada, et vot need on toredad inimesed. Ja kui ma vahepeal olin juba kaotanud lootuse, et Portugalis ka iroonilisi inimesi leidub, siis vähemalt Coimbras on sellega klaar!
Pärast õhtusööki (pasta, Vana Tallinn, vein, mingi Hispaania maius ja Eesti šokolaad) läksime välja, et me Coimbrat vähemalt mingilgi määral näeks. Tõsi ta on - erilisi turistiatraktsioone ma endiselt ei tea, aga häid baare ja üht rock-klubi küll. Koju läksime siis, kui rock-klubi kinni pandi, ehk siis midagi seitsme kandis. Ja äratus oli kell kaheksa... Nice...
Nõnda siis, võib vist öelda, et sain enne Sintrasse minekut magada ainult bussis, midagi kahe tunni kandis. Tegelikult on see haruldane, sest üldiselt ma suuda bussides, rongides, autodes ega üldse liikuvates asjades magada, aga seekord läks õnneks. Noh, olgem ausad, olin lihtsalt rampväsinud.
Ja vaene Renato, meie Sintra host. Ta püüdis meiega rääkida, näitas meile IMEILUSAID kohti (ausalt, kas või guugeldage linna nimega Sintra ja te teate, mida ma mõtlen), aga me olime nii zombied, et ei suutnud erilist vestlust arendada. Aga tõesõna, Sintra on Porto järel üks maagilisemaid kohti, mida ma Portugalis näinud olen. Jalutasime jõhkralt pika maa maha ja vahepeal tuli mulle meelde ennast tänada, et ma ketsid hankisin. (Vahel inimesed küsivad mult, et mida ma usun, kui ma Jumalat ei usu. Iseennast. Teisi inimesi. Juhuseid. Mul pole mingit põhjust Jumalat ketside eest tänada, võin tänada tootjaid, transportijaid ja lõpuks iseennast, et ma need ostsin. Lihtne.)
Ja sel ööl saime magada ka. Üksteist tundi. Aga ikkagi oli hommikul ärgates tunne, et vähemalt sama palju und kuluks veel ära.
Ometi jätkus meil aega ja jõudu veel natuke Sintras ringi vaadata ja kuskil poole päeva pealt läksime Lissaboni. Ilmateade, muide, oli lubanud igaks päevaks kerget vihmasadu, välja arvatud meie Lissaboni päevaks, seal pidi päike paistma. Reaalsus - päike igal pool (olgu, Braga oli ka natuke sombune, aga reaalset vihma ei tulnud), ainult Lissabonis sadas. Niisiis tegime kõigest väikese tuuri, vaatasime mõnda kohta. Tahtsime vihma eest kohvikusse varju minna ning isegi leidsime tänava, mis oli erinevaid söögikohti täis. Restoran. Restoran. Restoran. Eriti fancy restoran. Restoran. No pagan, kas neil kohvikuid polegi?! Restoran. Restoran. Oeh. Lõpuks leidsime mingi koha, tellisime teed ja valasime osa sellest lauale. Päris suure osa, kui aus olla. Aga ausalt ka, need teekannud olid imeliku nipiga, millele me kohe pihta ei saanud. Ja muidugi, kui Madli endale teed valas ja ütles, et oi näe, see laseb siit läbi, pidin ma loomulikult proovima, kas mul ka laseb. Lasi. Millalgi saime nõksule pihta, niiet osa teed läks tassi ka ning õnneks oli meil palju asju, millega oma hiiglaslikku teelompi laual varjata. Sellegipoolest olen veendunud, et reaalselt me kedagi ära ei petnud. Turistid, saame andeks.
Ja siis pidime teise Pedroga kokku saama. Ta oli mõnda aega Serbias elanud, seega tahtis Madli temaga muljetada. "Kella viie paiku." Kell 17:20 saabub sõnum: "Ma saan sõpradega Starbucksis kokku, tulge sinna." Tulime sinna. Sõbrad olid seal, Pedrot mitte. Läksime Brasileirasse. Sõbrad olid toredad, ajasime nendega juttu ja ootasime Pedrot. Pedro saabus nii 18.30 paiku. Rändasime järgmisse kohvikusse ja kuna me olime lubanud umbes seitsme paiku oma host'i, Marco, juures olla, siis ei saanudki eriti muljetada.
Muide, ma ei tea mis teema sellega on, et CouchSurfingus mehi palju rohkem on kui naisi. Tõesõna, me ei valinud meelega ainult mehi!
Selgus, et ka Marco elab üliõpilaselamus. Kui me sisenesime, küsis üks Hollandi neiu, kas oleme uued tudengid. Kahjuks mitte, kõigest CouchSurferid. Kõik oli väga kena, aga midagi oli valesti. Nuputasime, nuputasime ja välja mõtlesime! Aknad! Meie toal polnud akent! Elutoal ka mitte. Ausalt öeldes ma ei mäleta, et oleks kogu selles kremplis ühtegi akent näinud.
Igatahes oli plaan minna kella kaheksaks õhtusöögile. Kõigepealt rändasime järgmiste tudengite juurde ja usute või ei - üks neist oli eestlane! Meil oli nii imelik Madliga kedagi teist siin eesti keeles rääkimas kuulda, et vastasime inglise keeles. Ja saime muljetada ilusatel eestimaistel teemadel nagu hotshot'id, mida miskipärast portugallased ei tea. Huvitav.
Väike vahelepõige eesti keelele: kui Madli tuli, oli kole imelik eesti keeles kõnelda ja mitu-mitu korda hakkasime automaatselt inglise keeles rääkima. Millalgi sai aga selgeks, et on jube hea mingit salakeelt osata, mida keegi ümbritsevatest inimestest ei mõista. Nõnda saime vabalt teisi inimesi kõva häälega kommenteerida. "Ou, mingi mustanahaline su selja taga just tšekkis sind." või "Meie kõrvallauas istub kurva näoga mees." või "Kurva näoga mehe asemel on nüüd tusane neiu." või "Nüüd istub seal järjekordne üksik tüüp... äkki see ongi kurbade laud?"
Õhtusöögile me kell kaheksa ei jõudnud. Midagi poole üheteist paiku ehk, aga noh, portugallased hilinevadki. Suurem osa olid tudengid, seega eri rahvustest, seega sai kõigiga rääkida, kui keeruline on portugali keelt õppida. Suurem osa on Portugalis üheks semestriks ja vähem aega siin veetnud kui mina. Ma tunnen end kohe kogenenumana.
Et mitte ilutulestikust ilma jääda rändasime millalgi väljakule. Jah, ma vist ei maininud, et oli aastavahetus. Igatahes oli Lissaboni ilutulestik minu jaoks pettumus - ausalt. Eeldasin, et Portugali pealinnas on ikka midagi uhkemat, aga ei. Pidavatki igal aastal selline olema. Samas on nii ehk mõistlikum.
Ja siis püüdsime leida mõnda klubi, kuhu mahtuda - tulutult. Läksime koju, jätkasime pidu seal ja magama sai viie aegu.
Selline trip siis: pidu, pidu, pidu.
Tulemus: olen haige. Mitte peost, vaid Lissaboni vihmast ja märgade jalgadega olemisest. Brasileirasse minnes oli küll plaan, et tellin kuuma teed, aga baarmanile ütlesin ikka "Uma cerveja, por favor!"
Ja läbitud distants (Google Mapsi järgi, reaalsuses on ilmselt natuke teisiti, sest me kasutasime ühistransporti, aga mingi pildi vast ikka saab): 889 km.
Bezerra - Leiria: 30 km; Leiria - Braga: 234 km; Braga - Porto: 53 km; Porto - Coimbra: 127 km; Coimbra - Lissabon: 209 km; Lissabon - Sintra: 27 km; Sintra - Lissabon: 27 km; Lissabon - Leiria: 152 km; Leiria - Bezerra: 30 km. Vot, Madli, näed siis, millised rändurid me oleme!
Ühtlasi olen nüüd ka natuke Portugali näinud - lõpuks! Oli ka aeg, ma ütleks!
Nüüd tuleb jälle oma maaelule ümber orienteeruda, vaadata, kuidas mu loomad elavad ja kas nende eest on hoolitsetud. Nii palju ma tean, et Onuri eest ei ole hästi hoolitsetud - keegi ei keetnud talle vahepeal kohvi ja kui ma tagasi Bezerrasse tulin, oli tal kohe põhjust rõõmustada - "Marilyn's coffee!"
See tegi tuju heaks.
Alustuseks sõitsime bussiga Leiriast Bragasse. Me olime enne teinud kodutööd ja otsinud endale odava hosteli - sest millegipärast ei suutnud me endale Portugali suuruselt kolmandas linnas CouchSurfinguga öömaja leida. Nõnda me siis ronisime oma hiiglaslike pagasitega mägedest üles ning lõpuks jõudsimegi õnnelikult õige kohani. Kogu loo juures oli üks aga: endiselt arusaamatutel põhjustel asus selles majas hoopis metodistide kirik, mitte hostel. Juba pikemat aega.
Niisiis seadsime sammud noortehosteli poole, mis peaks ka päris odav olema. Leidsime ilusti üles ja eks muidugi - talvehooajal suletud. Siis me pidime maha istuma ja natuke motivatsioonišokolaadi sööma, sest olime juba oma kaks tundi öömaja otsimisele kulutanud ja hakkas juba hämaraks kiskuma.
Andsime alla. Läksime turistiinfosse ja küsisime, kus on lähim odav hostel. Selgus, et hetkel on odavaim minna 2-tärni hotelli (tuba kahele koos hommikusöögiga 35 eurot). Nojah, mis seal ikka. Tuba oli kena, meil oli oma rõdu ja duširuum ja televiisor ja tegelikult oli wifi kood ka sahtlisse peidetud, aga ma leidsime selle alles siis, kui olime alt registratuurist küsinud ja mingi hulga raha maksnud. Siit moraal: jõuad oma hotellituppa, siis tuhni kõigepealt kõik kapid ja sahtlid läbi, juhuks kui leiad midagi väärtuslikku.
Natuke oli aega ka linnas tiirutada ja õhtusöögiks sõime 7-sendiseid kukleid odava margariini ja juustuga ning värskelt röstitud kastaneid. Ja vinho verde. Jumalik, lihtsalt jumalik!
Mõtlesime küll, et eks ta natuke lame ole, aga läksime siiski ilusti vara magama.
Tegelikult on hea, et nii läks, sest järgmised päevad tulid õite tegusad.
Järgmine sihtpunkt oli Porto. Rongijaamast väljudes mõtlesime, et mis neil inimestel viga on, et nad nii õhukeselt riides käivad, külm on ju! Ja ausalt ka, kui ma Portugali tulin, mõtlesin, et külmaga harjunud tüübina olen mina see, kellel kõige vähem riideid seljas on, aga tuleb välja, et eksisin. Kui mina oma kampsunis külmast lõdisen, jooksevad kohalikud T-särkides ringi. Arusaamatu... Aga teate, kui olime mõnda aega mägedest üles kõndinud (ma ei tea, kuidas see võimalik on, et kõik teed üles viivad ja alla mitte... mulle tundub küll, et rohkem läksime üles- kui allamäge ja ometi jõudsime lõpuks samasse kohta tagasi), hakkas ka endal nii palav, et võtsime mantlid seljast ja sulandusime kenasti linnapilti. No olgu, riietuse osas vähemalt, sest tegelikult on Portugalis ka näiteks mustanahalisi tunduvalt rohkem kui meiesuguseid valgeid punapäid.
Nägime enda retkel päris palju ilusaid vaateid ja ma olen nüüd Portosse veel rohkem armunud, kui varem. Ja loomulikult ei saanud ma seekord jätta külastamata veinikeldreid. Kõigepealt olime mingis väiksemas ja saime ainult üht veini maitsta, aga siis leidsime tee Crofti (veinigurmaanidele peaks ehk tuttav nimi olema; igatahes selline päris äss portveinitootja) ja seal saime kolme erinevat portveini maitsta. Oleks me oma poolteist tundi oodanud, oleks ka päris keldritesse tuurile saanud, aga mõtlesime, et niisama maitsmine on ka piisav.
Vahelduseks pean rääkima, et mul juhtus selline lugu, et vahetult enne reisi otsustasid minu Hiina poest ostetud saapad katki minna ja nii ma läksin tripile kõrgete kontsadega. Poolteist päeva rohket kõndimist ja siis andsin alla - ostsin järjekordsest odavast poest endale ketsid, muidu poleks ma varsti enam püsti püsinud. Sest kõrgetel kontsadel oma päris mitu kilomeetrit maha joosta ei olegi nii lihtne, kas teate. Proovige ükskord Portugalis seda teha, siis räägime edasi.
Nojah. Pärast ketsiostmist kohtusime oma host'iga (sest Portugali suuruselt teises linnas läks meil CouchSurfinguga õnneks ja leidsime ühe Danieli). Muide, see oli nii mulle kui Madlile esimene Daniel, kellega me kohtusime, niiet sellega lasus tal päris suur vastutus, et me edaspidi kõikidesse Dannydesse eelarvamusega ei suhtuks. Noh, nüüd ma ootan, et kõik nad oleksid nii toredad kui esimene. Ta viis meid pimeduses Porto salakohtadesse (st veel ilusat vaadet) ja millalgi saime tema sõpradega kokku. Õigemini, me sadasime nende õhtusöögile sisse, ootasime kuni nad söömise lõpetasid ja siis läksime välja Porto ööeluga tutvuma. Millalgi ühines meiega Danieli kaksikvend. Väidetavalt ei olnud nad ühemunakaksikud, aga välja nägid küll nagu kaks tilka vett, isegi juuksed hoidsid ühte moodi. Ma ei tea, mis venna nimi oli, aga tal oli millegipärast hüüdnimi Perigoso. Innukate keeleõppijatena tahtsid me kompanjonid teada, kuidas eesti keeles teda kutsuda. OHTLIK. Neil läks natuke sassi ja nii kutsusid nad tüüpi ülejäänud aja Hotlick'iks. Why not, why not...
Koju jõudsime varahommikul, kusagil poole viiest sai magama.
Ma ju ütlesin, et oli hea, et me Bragas magasime.
Hommikul kell 11 ärkasime üles, tegime end korda ja läksime rongiga Coimbrasse. Kummaline koht... Meie host'il ei olnud kohe aega meiega tegeleda ja me ei leidnud kohta, kuhu oma suuri raskeid kotte panna ja seega istusime kohvikusse maha ja... sinna me jäimegi. Vabandust, aga Coimbrat me päevavalguses kuigi palju ei näinud.
Siis hakkas lähenema aeg, mil meie host Dario (itaallane, muuseas) pidi tulema. Vaatasin inimesi enda ümber ja teatasin Madlile, et näed, see salliga noormees võiks olla. Noh, näeb lihtsalt kena välja, why not. Madli püüdis mulle küll selgeks teha et ei, pildil olid tal lühemad juuksed ja nii, aga ma ajasin jonni edasi, et näed-näed, vaatab otsivalt ringi, nüüd võtab telefoni välja, tahad näha, kohe helistab mulle. Ja arvake ära - helistaski. Niiet mul oli vaja talle vaid öelda "Pööra ümber, me lehvitame sulle!" Vot siis - minust on Portugalis selgeltnägija saanud. Värisege!
Tuli välja, et meie öömaja asus Sofia Chill House'is, millest mõne aja pärast peaks midagi ühikalaadset saama, niiet meil oli au seal veel enne ööbida. Seal elas veel üks portugallane - Pedro! - ja mingi neiu ja kolm Nepaali meest jooksid ka aeg-ajalt läbi. Need olid esimesed nepaallased (?), kellega ma eales kohtunud olin, seega oli käik Coimbrasse õigustatud. Juba siis.
Ja need tüübid, kelle juures me ööbisime, olid ka hästi vahvad. Tudengid. Niisiis, mul tuli juba esimestel minutitel nendega vesteldes tõeline Tartu tunne peale. Noh, kui äkki ilmub elutuppa ruudulistes pidžaamapükstes Pedro ja ütleb "Hey! Where are you guys from?", siis on kohe aru saada, et vot need on toredad inimesed. Ja kui ma vahepeal olin juba kaotanud lootuse, et Portugalis ka iroonilisi inimesi leidub, siis vähemalt Coimbras on sellega klaar!
Pärast õhtusööki (pasta, Vana Tallinn, vein, mingi Hispaania maius ja Eesti šokolaad) läksime välja, et me Coimbrat vähemalt mingilgi määral näeks. Tõsi ta on - erilisi turistiatraktsioone ma endiselt ei tea, aga häid baare ja üht rock-klubi küll. Koju läksime siis, kui rock-klubi kinni pandi, ehk siis midagi seitsme kandis. Ja äratus oli kell kaheksa... Nice...
Nõnda siis, võib vist öelda, et sain enne Sintrasse minekut magada ainult bussis, midagi kahe tunni kandis. Tegelikult on see haruldane, sest üldiselt ma suuda bussides, rongides, autodes ega üldse liikuvates asjades magada, aga seekord läks õnneks. Noh, olgem ausad, olin lihtsalt rampväsinud.
Ja vaene Renato, meie Sintra host. Ta püüdis meiega rääkida, näitas meile IMEILUSAID kohti (ausalt, kas või guugeldage linna nimega Sintra ja te teate, mida ma mõtlen), aga me olime nii zombied, et ei suutnud erilist vestlust arendada. Aga tõesõna, Sintra on Porto järel üks maagilisemaid kohti, mida ma Portugalis näinud olen. Jalutasime jõhkralt pika maa maha ja vahepeal tuli mulle meelde ennast tänada, et ma ketsid hankisin. (Vahel inimesed küsivad mult, et mida ma usun, kui ma Jumalat ei usu. Iseennast. Teisi inimesi. Juhuseid. Mul pole mingit põhjust Jumalat ketside eest tänada, võin tänada tootjaid, transportijaid ja lõpuks iseennast, et ma need ostsin. Lihtne.)
Ja sel ööl saime magada ka. Üksteist tundi. Aga ikkagi oli hommikul ärgates tunne, et vähemalt sama palju und kuluks veel ära.
Ometi jätkus meil aega ja jõudu veel natuke Sintras ringi vaadata ja kuskil poole päeva pealt läksime Lissaboni. Ilmateade, muide, oli lubanud igaks päevaks kerget vihmasadu, välja arvatud meie Lissaboni päevaks, seal pidi päike paistma. Reaalsus - päike igal pool (olgu, Braga oli ka natuke sombune, aga reaalset vihma ei tulnud), ainult Lissabonis sadas. Niisiis tegime kõigest väikese tuuri, vaatasime mõnda kohta. Tahtsime vihma eest kohvikusse varju minna ning isegi leidsime tänava, mis oli erinevaid söögikohti täis. Restoran. Restoran. Restoran. Eriti fancy restoran. Restoran. No pagan, kas neil kohvikuid polegi?! Restoran. Restoran. Oeh. Lõpuks leidsime mingi koha, tellisime teed ja valasime osa sellest lauale. Päris suure osa, kui aus olla. Aga ausalt ka, need teekannud olid imeliku nipiga, millele me kohe pihta ei saanud. Ja muidugi, kui Madli endale teed valas ja ütles, et oi näe, see laseb siit läbi, pidin ma loomulikult proovima, kas mul ka laseb. Lasi. Millalgi saime nõksule pihta, niiet osa teed läks tassi ka ning õnneks oli meil palju asju, millega oma hiiglaslikku teelompi laual varjata. Sellegipoolest olen veendunud, et reaalselt me kedagi ära ei petnud. Turistid, saame andeks.
Ja siis pidime teise Pedroga kokku saama. Ta oli mõnda aega Serbias elanud, seega tahtis Madli temaga muljetada. "Kella viie paiku." Kell 17:20 saabub sõnum: "Ma saan sõpradega Starbucksis kokku, tulge sinna." Tulime sinna. Sõbrad olid seal, Pedrot mitte. Läksime Brasileirasse. Sõbrad olid toredad, ajasime nendega juttu ja ootasime Pedrot. Pedro saabus nii 18.30 paiku. Rändasime järgmisse kohvikusse ja kuna me olime lubanud umbes seitsme paiku oma host'i, Marco, juures olla, siis ei saanudki eriti muljetada.
Muide, ma ei tea mis teema sellega on, et CouchSurfingus mehi palju rohkem on kui naisi. Tõesõna, me ei valinud meelega ainult mehi!
Selgus, et ka Marco elab üliõpilaselamus. Kui me sisenesime, küsis üks Hollandi neiu, kas oleme uued tudengid. Kahjuks mitte, kõigest CouchSurferid. Kõik oli väga kena, aga midagi oli valesti. Nuputasime, nuputasime ja välja mõtlesime! Aknad! Meie toal polnud akent! Elutoal ka mitte. Ausalt öeldes ma ei mäleta, et oleks kogu selles kremplis ühtegi akent näinud.
Igatahes oli plaan minna kella kaheksaks õhtusöögile. Kõigepealt rändasime järgmiste tudengite juurde ja usute või ei - üks neist oli eestlane! Meil oli nii imelik Madliga kedagi teist siin eesti keeles rääkimas kuulda, et vastasime inglise keeles. Ja saime muljetada ilusatel eestimaistel teemadel nagu hotshot'id, mida miskipärast portugallased ei tea. Huvitav.
Väike vahelepõige eesti keelele: kui Madli tuli, oli kole imelik eesti keeles kõnelda ja mitu-mitu korda hakkasime automaatselt inglise keeles rääkima. Millalgi sai aga selgeks, et on jube hea mingit salakeelt osata, mida keegi ümbritsevatest inimestest ei mõista. Nõnda saime vabalt teisi inimesi kõva häälega kommenteerida. "Ou, mingi mustanahaline su selja taga just tšekkis sind." või "Meie kõrvallauas istub kurva näoga mees." või "Kurva näoga mehe asemel on nüüd tusane neiu." või "Nüüd istub seal järjekordne üksik tüüp... äkki see ongi kurbade laud?"
Õhtusöögile me kell kaheksa ei jõudnud. Midagi poole üheteist paiku ehk, aga noh, portugallased hilinevadki. Suurem osa olid tudengid, seega eri rahvustest, seega sai kõigiga rääkida, kui keeruline on portugali keelt õppida. Suurem osa on Portugalis üheks semestriks ja vähem aega siin veetnud kui mina. Ma tunnen end kohe kogenenumana.
Et mitte ilutulestikust ilma jääda rändasime millalgi väljakule. Jah, ma vist ei maininud, et oli aastavahetus. Igatahes oli Lissaboni ilutulestik minu jaoks pettumus - ausalt. Eeldasin, et Portugali pealinnas on ikka midagi uhkemat, aga ei. Pidavatki igal aastal selline olema. Samas on nii ehk mõistlikum.
Ja siis püüdsime leida mõnda klubi, kuhu mahtuda - tulutult. Läksime koju, jätkasime pidu seal ja magama sai viie aegu.
Selline trip siis: pidu, pidu, pidu.
Tulemus: olen haige. Mitte peost, vaid Lissaboni vihmast ja märgade jalgadega olemisest. Brasileirasse minnes oli küll plaan, et tellin kuuma teed, aga baarmanile ütlesin ikka "Uma cerveja, por favor!"
Ja läbitud distants (Google Mapsi järgi, reaalsuses on ilmselt natuke teisiti, sest me kasutasime ühistransporti, aga mingi pildi vast ikka saab): 889 km.
Bezerra - Leiria: 30 km; Leiria - Braga: 234 km; Braga - Porto: 53 km; Porto - Coimbra: 127 km; Coimbra - Lissabon: 209 km; Lissabon - Sintra: 27 km; Sintra - Lissabon: 27 km; Lissabon - Leiria: 152 km; Leiria - Bezerra: 30 km. Vot, Madli, näed siis, millised rändurid me oleme!
Ühtlasi olen nüüd ka natuke Portugali näinud - lõpuks! Oli ka aeg, ma ütleks!
Nüüd tuleb jälle oma maaelule ümber orienteeruda, vaadata, kuidas mu loomad elavad ja kas nende eest on hoolitsetud. Nii palju ma tean, et Onuri eest ei ole hästi hoolitsetud - keegi ei keetnud talle vahepeal kohvi ja kui ma tagasi Bezerrasse tulin, oli tal kohe põhjust rõõmustada - "Marilyn's coffee!"
See tegi tuju heaks.
Sunday, December 23
Väike vahekokkuvõte
Mida ma Portugali juures armastan vol 2
- Subtiitritega filmid. Kuulan inglise keeles, loen portugali keeles - keeleõpe missugune. Kõik pahad sõnad olen Hollywoodi filmide kaudu õppinud
- Et ka oktoobris on soe. Jap, päikesepõletus oktoobris, kes oleks võinud seda ette näha...
- Need pisikesed kanged kohvid. Kui ma ütlen pisike, siis ma mõtlen seda tõsiselt - tavaline kohv on enam-vähem viinapitsisuuruses tassis ja maksab kuuskümmend senti.
Mida ma oma projekti juures armastan vol 2
- Teine laar poolakaid. Nad olid TÕSISELT toredad ja mul on siiralt kahju, et nad siin ainult kaks kuud olid.
- Türklased. Olgugi et nende meelest peavad mehed tegema meeste töid ja naised naiste töid, see tähendab, mina raban ja teised puhkavad, siis on nad humoorikad ja vahvad.
- Ühistegevused. Olgu selleks siis kaardimäng või õhtune veinijoomine - nalja saab ikka.
- Vaba õhkkond. Kahemõttelised naljad kõigiga, kaasa arvatud Ruiga, torkimine, massaaž - ja ei mingit lolli paaripanemist! Huh! Paradiis, tõesõna!
- Füüsiline töö. Maad materdades saab end ilusti välja elada ja lihased ka arenevad. Oh well, tegelikult oli mul järgmisel päeval nii kohutav seljavalu, et ei saanud korralikult kohvigi keeta, aga see jäägu saladuseks, eks ole.
- Vaimline töö ehk minu eluks ette valmistamine. Oskan projekti kirjutada (jah, Luksemburgi projektitaotlus läks läbi, palju õnne mulle), kindlustusega tegeleda (õpetan vabal ajal teisi vabatahtlikke samuti ravimitele kulutatud raha tagasi küsima), aeg-ajalt vastan telefonile... korra oleksin peaaegu Poola seminarile läinud, aga viimsel hetkel, kui mu vanus ilmsiks tuli, teatati, et olen liiga noor.
Mis mulle Portugali juures nii väga ei meeldi vol 2
- Miks kirevase päralt kõik taimed, mida korajata tuleb, nii kurjad ja okkalised peavad olema?
Mis mulle oma projekti juures nii väga ei meeldi vol 2
- Keerulised suhted. Vahepeal oli siin personaliga igasuguseid probleeme ja ma pole siiani kindel, kuidas nad nüüd minusse suhtuvad... Sest nad said minust ikka täiesti valesti aru!
- Külm maja. Muito frio! Ausalt, seda ma küll ei osanud oodata.
- Teine laar prantslasi. Noh...
- Belglane. (...)
- See, et üks on loll, teine laisk ja mina pean üksinda rabama.
- Vastutus. Marilyn on kõige vanem vabatahtlik, Marilyn peab kõike teadma, Marilyn vastutab kõige eest. Nojah, nüüd on Marilyn natuke häält tegema hakanud, enam nii hull pole, aga ikkagi, ilma minuga konsulteerimata lubati siin, et ma hakkan ümbruskonna lastele inglise keele tunde andma. Öeldi lihtsalt, et tead, kahe tunni pärast tulevad tüdrukud, sa hakkad neid õpetama. Ei olnud kahe tunni pärast, ühe tunni pärast oli!
- Subtiitritega filmid. Kuulan inglise keeles, loen portugali keeles - keeleõpe missugune. Kõik pahad sõnad olen Hollywoodi filmide kaudu õppinud
- Et ka oktoobris on soe. Jap, päikesepõletus oktoobris, kes oleks võinud seda ette näha...
- Need pisikesed kanged kohvid. Kui ma ütlen pisike, siis ma mõtlen seda tõsiselt - tavaline kohv on enam-vähem viinapitsisuuruses tassis ja maksab kuuskümmend senti.
Mida ma oma projekti juures armastan vol 2
- Teine laar poolakaid. Nad olid TÕSISELT toredad ja mul on siiralt kahju, et nad siin ainult kaks kuud olid.
- Türklased. Olgugi et nende meelest peavad mehed tegema meeste töid ja naised naiste töid, see tähendab, mina raban ja teised puhkavad, siis on nad humoorikad ja vahvad.
- Ühistegevused. Olgu selleks siis kaardimäng või õhtune veinijoomine - nalja saab ikka.
- Vaba õhkkond. Kahemõttelised naljad kõigiga, kaasa arvatud Ruiga, torkimine, massaaž - ja ei mingit lolli paaripanemist! Huh! Paradiis, tõesõna!
- Füüsiline töö. Maad materdades saab end ilusti välja elada ja lihased ka arenevad. Oh well, tegelikult oli mul järgmisel päeval nii kohutav seljavalu, et ei saanud korralikult kohvigi keeta, aga see jäägu saladuseks, eks ole.
- Vaimline töö ehk minu eluks ette valmistamine. Oskan projekti kirjutada (jah, Luksemburgi projektitaotlus läks läbi, palju õnne mulle), kindlustusega tegeleda (õpetan vabal ajal teisi vabatahtlikke samuti ravimitele kulutatud raha tagasi küsima), aeg-ajalt vastan telefonile... korra oleksin peaaegu Poola seminarile läinud, aga viimsel hetkel, kui mu vanus ilmsiks tuli, teatati, et olen liiga noor.
Mis mulle Portugali juures nii väga ei meeldi vol 2
- Miks kirevase päralt kõik taimed, mida korajata tuleb, nii kurjad ja okkalised peavad olema?
Mis mulle oma projekti juures nii väga ei meeldi vol 2
- Keerulised suhted. Vahepeal oli siin personaliga igasuguseid probleeme ja ma pole siiani kindel, kuidas nad nüüd minusse suhtuvad... Sest nad said minust ikka täiesti valesti aru!
- Külm maja. Muito frio! Ausalt, seda ma küll ei osanud oodata.
- Teine laar prantslasi. Noh...
- Belglane. (...)
- See, et üks on loll, teine laisk ja mina pean üksinda rabama.
- Vastutus. Marilyn on kõige vanem vabatahtlik, Marilyn peab kõike teadma, Marilyn vastutab kõige eest. Nojah, nüüd on Marilyn natuke häält tegema hakanud, enam nii hull pole, aga ikkagi, ilma minuga konsulteerimata lubati siin, et ma hakkan ümbruskonna lastele inglise keele tunde andma. Öeldi lihtsalt, et tead, kahe tunni pärast tulevad tüdrukud, sa hakkad neid õpetama. Ei olnud kahe tunni pärast, ühe tunni pärast oli!
Thursday, December 20
Sarapuupähklid versus metspähklid
Juhtus nii, et kui me Ruiga Kalevi metspähklišokolaadi sõime, väitis ta, et meil on neidsamu pähkleid farmis ka. Mõtlesin hetke - jah, meil on sarapuid ja kreeka pähklipuid, aga metspähkleid mitte. Nõnda sündis kihlvedu - kes kaotab, peab 24 tundi tegema kõike, mida teine ütleb. Pakkumine oli liiga ahvatlev, et keelduda.
Natuke uurimist tõestas, et sarapuupähkel võrdub metspähkel. See tähendab, ma kaotasin.
Kuidas minu orjapäev siis välja nägi? Tõin Ruile õhtul teki (ta otsustas jälle meie juures diivanil magada), hommikul keetsin kohvi ja tegin võileiva, pesin tema nõusid, tegin oma tavapäraseid töid farmis, puhastasin Rui autot... Teate, seda kõike teen ma niikuinii iga päev - puhtast heatahtlikkusest.
Oleks mina selle kihlveo võitnud, oleksin nõudnud massaaži, kohvi, suurt sooja tuld kaminasse, ingliskeelset ilukirjandust (ma tahan lugeda!!), küpsiseid ja noh, teenindust üldiselt. Lisaks oleksin Rui tuba koristama ja nõusid pesema pannud (lihtsalt silmailuks - jube hea on vaadata, kuis mehed koristavad) ning ilmselt oleks tal ka midagi totrat teha tulnud, puhtalt sellepärast, et võim kuulus tol hetkel mulle. Õigemini, oleks kuulunud, kui metspähklid ei oleks samad, mis sarapuupähklid.
Ta lihtsalt ei oska oma võimu õigesti kasutada.
Natuke uurimist tõestas, et sarapuupähkel võrdub metspähkel. See tähendab, ma kaotasin.
Kuidas minu orjapäev siis välja nägi? Tõin Ruile õhtul teki (ta otsustas jälle meie juures diivanil magada), hommikul keetsin kohvi ja tegin võileiva, pesin tema nõusid, tegin oma tavapäraseid töid farmis, puhastasin Rui autot... Teate, seda kõike teen ma niikuinii iga päev - puhtast heatahtlikkusest.
Oleks mina selle kihlveo võitnud, oleksin nõudnud massaaži, kohvi, suurt sooja tuld kaminasse, ingliskeelset ilukirjandust (ma tahan lugeda!!), küpsiseid ja noh, teenindust üldiselt. Lisaks oleksin Rui tuba koristama ja nõusid pesema pannud (lihtsalt silmailuks - jube hea on vaadata, kuis mehed koristavad) ning ilmselt oleks tal ka midagi totrat teha tulnud, puhtalt sellepärast, et võim kuulus tol hetkel mulle. Õigemini, oleks kuulunud, kui metspähklid ei oleks samad, mis sarapuupähklid.
Ta lihtsalt ei oska oma võimu õigesti kasutada.
Subscribe to:
Posts (Atom)